Wednesday, November 30, 2011

Johannes Barbarus.
Mida ta arvas? Milliseid ettepanekuid ta tegi?


"Meie ei tee ega loo ainult wärsse, me loome ühtlasi uut elu; meie ei ole ainult meeleolutsejad ja kirjeldajad, meie oleme ehitajad: hoone, — tulewiku elu. Meie ei kirjuta ainult selleks, et wanade meeleolu retseptide järele wärsijalgade ja liikide proowe soetada lugemikele, et alaealised meie loomingut tuubiksid; meie ei ela selleks, et kirjanduskukku küünida, et värsiproowe lugemikust lugemikku kanda, nagu manufaktuurkauba proowireisijad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub!"

Kirjanike vaimu surutakse alla sellega, et nad lasevad end mõjutada maailmas toimuvast. Sealhulgas just sõjad, artiklist täpsemalt kommunism jne.
Ta ei taha vana korrata, ta tahab uut, sensatsioonilist. See peab olema kisendamine, tuleviku ehitamine ja äratuslaulud tervele inimkonnale.

Lugupeetud Johannes Vares Barbarus,
        Aastal 2011 on lood eesti kultuurielus peaaegu samasugused, nagu te ise väitsite mitukümmend aastat tagasi. Meie kirjanikud ja kunstnikud on allasurutud ja sulandumas halli massi, sest ühtegi läbimurret ei tundu hetkel paistvat. Vaadates sellele aastale tagasi võib öelda, et kirjanduse erilisus on meie ühiskonnast kadumas. Järjest raskem on leida lugemist väärt raamatuid ning kergema vastupanu teed minnes tuleb lihsalt pöörduda tagasi aega, mil Eestis ei püütud olla nii tohutult palju suurte "maailmariikide" moodi ning nende mõju oli vähem tunda. Kuhu on kadunud iseseisvus? Kes ütleb meile, et peame olema ilmtingimata teiste täpsed koopiad? Kuhu peaks mahtuma meie sensatsioonilisus, kui kollane ajakirjandus müüb hoolimata kõigest rohkem?

Mõttekoht : Internet vs paberkandjad

Kas oskan nimetada tänapäevaseid kultuuritegelasi?
Martin Aadamsoo
Jaan Tätte
Andrus Kivirähk
Heli Lääts
Rein Rannap
Andrus Vaarik
Hirvo Surva
Mihkel Raud
Tuuli Koch
Marju Lauristin
Veiko Õunpuu
Mart Sander
Toomas Jürgenstein
Urmas Sisask
Arvo Pärt
Ennustan, et 20-ndate kirjandus on eriline nagu iga ajastu ikka on. Kirjutati mässamisest, kõigest keelatust ja ka igast tavalisest päevast.

1.märtsil
Eesti kultuurielu oli kirev. Ei olnud ühtegi autorit, kelle töö kas või natukenegi oleks sarnanenud mõne teise kirjaniku teosega. Väga palju tundus olevat maa- ja linnaelu vastandamist ("Jaanipäev" ning  "Poeet ja idioot").