Kriisid ja kriisid
Milles näeb Adson kriisi ja milliseid lahendusi ta pakub?
Teatris käib järjest vähem inimesi, "publiku puudumise haigus". Kino on lihtsama vastupanu teed minemine: näidendi jaoks kulutavad näitlejad oma närve pikka aega, võib olla elavad pikka aega vaesuses, kuid kino seevastu on sellepärast tema arvates tühi ajaviide, sest selle eeltöö enne linastumist on võrreldes sellega, mis teatrites toimub, tühine.
Seega suruvad kinod alla teatrite hiilgust ning on võrreldes teatrikunstiga labased ja lihtsakoelised.
Selle tõttu, et abirahade jagamine on läinud riigi kätesses, ei toimi see süsteem nii hästi kui varem, mida rõhutab tema arvates see, et teatrid ei saa riigilt piisavalt rahalist tuge.
"...nende eriline kriis on rohkem kassas kui laval."
Lahenduseks pakub ta mõjuvat, õiglast ja õiget toetamist.
Ning tema arvates tuleks "pahad võistlejad" kaotada, seega ei tohiks nii suures mahus jagada raha ajaviitelistele ettevõtetele, selaulgas jalgpall jms, mida võiks toetada pigem eraisik või -ettevõte.
VAKSALIS
Ühel hommikul me istusime kahekesi Tartu vaksalis. Ma ei tea, mida me ootasime, mitte rongi, igastahes seda mitte. Võib olla Sa ootasid; mina arvan, et ootasin pigem lihtsalt aega Sinuga kahekesi, pood oli samas lähedal ja me oleks võinud ükskõik mis kell sinna minna, et osta söögipoolist. Aga siis mulle tuli meelde, et mu onu oli ju kunagi jäänud rongi alla 21-aastasena ja ma ei tundunud enam end hästi, vaid saingi ainult sellest mõelda. Sa said muidugi kohe aru, et tähelepanu oli Sinult kandunud millelegi muule ja Sulle see ju ei meeldi kunagi. Sa võtsid kotist pudeli; mina küll ei näinud, et sa midagi oma korterist kaasa oleksid võtnud, kui me seal hommikul üksteise kõrval üles ärkasime. Ilmselt oli see Sul järjekordne ekspromptotsus, milleni jõudsid alles siis, kui palusin Sul viia mind sinna, kus ma end kõige kodusemalt tundsin; ometigi oli see talvehommik. Miks just vaksal. Miks? Kas oleksid Sa toonud mind siia ükskõik, mis ma Sul oleks palunud teha? Miks Sa tahtsid mind talvehommikul tuua just siia, külma kätte, vaksalisse, kus meil ei ole koos mingeid häid mälestusi, ainult sellest, kuidas Sa kunagi said vihaseks ja lihtsalt astusid rongi peale, mis viis Sind tagasi Su vanematekottu, kaugele, kaugele. Miks on vaksal nüüd mulle nii vastumeelt, kuigi Sa ise tõid mu siia? Miks on vaksal nüüd külm koht ka suvel, kevadel, kui lumi juba hakkab sulama?
Järgmine kord ma enam Sul seda teha ei palu. Ma parem valin ise koha välja.
(VABANDAN võimalike, kuid nüüd vist olematute kirjavigade pärast!!!) Märkus: esimeses lauses püüdes kirjutada "vaksalis", suutsin kokku kirjutada "vakslaids" ...
Tema mõtleb rongidest, ma mõtlen inimestest
Ta annab elututele asjadele inimliku külje
Ilukirjandus-"kirja pandud ilu"
Ta kirjeldab mingit teatud momenti või asja nii, et lugeja saab täpselt aru, millest jutt käib.
See on erinev tavalisest kirjutisest, kas või sellest, mida ülalpool näete. Ta kirjutab "nuhtleb vett"
Mis kontekstis? Mida ta sellega ütleb. Kui ta tahab midagi kirja panna, ta ka teeb seda. Lihtsalt tänapäevane tõlgendus ilukirjandusest on ilmselt kuidagi seotud sellega, et keegi peab surema, armuma või tapma...või siis kõike korraga.
"Lendavad sead" Mis paberile trükitud? :)
