Mis on manifesti eesmärk?

Manifest on protesti sõnastamine
See ei ole mahategemine, vaid pigem muutustele suunamine
Teostamise programm

"On seda parem ühele manifestile, kui see ei ole ainult selle tegija nõudmine, vaid paljude teistegi oma. Sarnane manifesti kirjutamine võib tulla sel puhul küll kahjuks autorille, kuid manifestil enesel on seda suurem elamise õigus ja alus, kui ta on sündind ümbritsevast käärivast õhurõhumisest. See oleks kui kokkuvõte paljude tahtmistest ja arvamistest. Ja see tasub autorille rikkalikult kõik kallaletungimised ja pamfletid, mis sel puhul esile tulevad!"

Maha massipsühhoos.

Kes tahab olla hallis massis, üksinda, ümbritsetud tühjadest mõtetest, mida ette söödetakse. Kes tahab olla alam, teener, tallalakkuja? Mis kasu on anda inimesele mõtted, kui ainus asi, mida mass nendega peale oskab hakata, on nende indiviidide arvamus maha trampida ning teisitimõtlejad massi imada? Miks ei tohi inimesed enam elada enda piiride, reeglite ja vabadustega? Meie põlvkond on maha surunud sõnavabaduse ja ka kõige tavalisem kriitika võib inimese elu rikkuda või maine hävitada. Kuidas võivad inimesed olla nii naiivsed ja pimedad? Miks on nad hakkanud lihtsalt kedagi pimesi järgima, kuigi on täiesti võimelised ise mõtlema?


Mida väärtustasid? Millised ootused? Pettumused? Kibestumused? Hirmud?

Laste koolitamine oli varjatud rikkusega võistlemine
Saare Peedi naisevalik pani vanemaid kulme kergitama (pettumus, et vaese naise majja tõi)
Talu pärandamise ja töötamise tõttu olid kõik vingujad
Suurtalu pidamine ja lõpmatu püüd olla teistest parem ja rikkam oli peremehe pimestanud
Aga nüüd, kui talu pärandamise küsimus oli taas kord aktuaalne, tekitas see Saare Peedis paanikat

Mida arvas Tuglas Kivikase miniatuuridest?

 Tema arvates on see midagi uut ning tavatut ja peab seda julgeks katsetuseks. Ta kiidab Kivikase haruldast sõnakasutust. Tema jaoks on Kivikase miniatuurid revolutsioonilised ning nende kohatine utoopilisus on Tuglase jaoks märk sellest, et autoril on igav ning seetõttu peab kirja panema midagi sellist.

"Kuid niisama tüsedad, terasnõtked ja malmrasked on ta jõhker-pateetilised, haruldasist sõna- ja mõtteühemeist kubisevad, robustid ja originaalitsevad looduse, linna ning interjööri maalid."

manifest-programmiline avalik teadaanne

"Maha lüüriline šokolaad"

Mida Kivikas taunis? Mis võiks tema arvates teisiti olla?

Tema kirjutas, et kirjanikud võiksid tagasi tulla oma müütide ja kosmose maailmast tagasi maa peale. Ei tohiks pöörduda minevikku, vaid looming peab olema uudne ning mõistma, et minevikus ei ole elu, vaid elu on ainult selles hetkes. Ei tohiks nutta mineviku varjude pärast. Ei ole vaja kartlikult teenida mingit jumalat

"Sest kärvand on see Issand ja surnud Kristus, Jumala tall, kelle poole palvetad asjata kallil ajal."

Illusioonidest peab hoiduma ning au sisse tuleb tõsta uus naturalism.

"Mõtteid valmiva põlvkonna ajudest" 1995

Mille poolest on meie põlvkond eriline? (Nimi)

Arthur Adson
Kriisid ja kriisid

Milles näeb Adson kriisi ja milliseid lahendusi ta pakub?

Teatris käib järjest vähem inimesi, "publiku puudumise haigus". Kino on lihtsama vastupanu teed minemine: näidendi jaoks kulutavad näitlejad oma närve pikka aega, võib olla elavad pikka aega vaesuses, kuid kino seevastu on sellepärast tema arvates tühi ajaviide, sest selle eeltöö enne linastumist on võrreldes sellega, mis teatrites toimub, tühine.
Seega suruvad kinod alla teatrite hiilgust ning on võrreldes teatrikunstiga labased ja lihtsakoelised.
Selle tõttu, et abirahade jagamine on läinud riigi kätesses, ei toimi see süsteem nii hästi kui varem, mida rõhutab tema arvates see, et teatrid ei saa riigilt piisavalt rahalist tuge.
"...nende eriline kriis on rohkem kassas kui laval."

Lahenduseks pakub ta mõjuvat, õiglast ja õiget toetamist.
Ning tema arvates tuleks "pahad võistlejad" kaotada, seega ei tohiks nii suures mahus jagada raha ajaviitelistele ettevõtetele, selaulgas jalgpall jms, mida võiks toetada pigem eraisik või -ettevõte.

VAKSALIS

Ühel hommikul me istusime kahekesi Tartu vaksalis. Ma ei tea, mida me ootasime, mitte rongi, igastahes seda mitte. Võib olla Sa ootasid; mina arvan, et ootasin pigem lihtsalt aega Sinuga kahekesi, pood oli samas lähedal ja me oleks võinud ükskõik mis kell sinna minna, et osta söögipoolist. Aga siis mulle tuli meelde, et mu onu oli ju kunagi jäänud rongi alla 21-aastasena ja ma ei tundunud enam end hästi, vaid saingi ainult sellest mõelda. Sa said muidugi kohe aru, et tähelepanu oli Sinult kandunud millelegi muule ja Sulle see ju ei meeldi kunagi. Sa võtsid kotist pudeli; mina küll ei näinud, et sa midagi oma korterist kaasa oleksid võtnud, kui me seal hommikul üksteise kõrval üles ärkasime. Ilmselt oli see Sul järjekordne ekspromptotsus, milleni jõudsid alles siis, kui palusin Sul viia mind sinna, kus ma end kõige kodusemalt tundsin; ometigi oli see talvehommik. Miks just vaksal. Miks? Kas oleksid Sa toonud mind siia ükskõik, mis ma Sul oleks palunud teha? Miks Sa tahtsid mind talvehommikul tuua just siia, külma kätte, vaksalisse, kus meil ei ole koos mingeid häid mälestusi, ainult sellest, kuidas Sa kunagi said vihaseks ja lihtsalt astusid rongi peale, mis viis Sind tagasi Su vanematekottu, kaugele, kaugele. Miks on vaksal nüüd mulle nii vastumeelt, kuigi Sa ise tõid mu siia? Miks on vaksal nüüd külm koht ka suvel, kevadel, kui lumi juba hakkab sulama?
Järgmine kord ma enam Sul seda teha ei palu. Ma parem valin ise koha välja.

(VABANDAN võimalike, kuid nüüd vist olematute kirjavigade pärast!!!) Märkus: esimeses lauses püüdes kirjutada "vaksalis", suutsin kokku kirjutada "vakslaids" ...

Tema mõtleb rongidest, ma mõtlen inimestest  
Ta annab elututele asjadele inimliku külje

Ilukirjandus-"kirja pandud ilu"
Ta kirjeldab mingit teatud momenti või asja nii, et lugeja saab täpselt aru, millest jutt käib.
See on erinev tavalisest kirjutisest, kas või sellest, mida ülalpool näete. Ta kirjutab "nuhtleb vett"
Mis kontekstis? Mida ta sellega ütleb. Kui ta tahab midagi kirja panna, ta ka teeb seda. Lihtsalt tänapäevane tõlgendus ilukirjandusest on ilmselt kuidagi seotud sellega, et keegi peab surema, armuma või tapma...või siis kõike korraga.

"Lendavad sead" Mis paberile trükitud? :)

Johannes Barbarus.
Mida ta arvas? Milliseid ettepanekuid ta tegi?


"Meie ei tee ega loo ainult wärsse, me loome ühtlasi uut elu; meie ei ole ainult meeleolutsejad ja kirjeldajad, meie oleme ehitajad: hoone, — tulewiku elu. Meie ei kirjuta ainult selleks, et wanade meeleolu retseptide järele wärsijalgade ja liikide proowe soetada lugemikele, et alaealised meie loomingut tuubiksid; meie ei ela selleks, et kirjanduskukku küünida, et värsiproowe lugemikust lugemikku kanda, nagu manufaktuurkauba proowireisijad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub!"

Kirjanike vaimu surutakse alla sellega, et nad lasevad end mõjutada maailmas toimuvast. Sealhulgas just sõjad, artiklist täpsemalt kommunism jne.
Ta ei taha vana korrata, ta tahab uut, sensatsioonilist. See peab olema kisendamine, tuleviku ehitamine ja äratuslaulud tervele inimkonnale.

Lugupeetud Johannes Vares Barbarus,
        Aastal 2011 on lood eesti kultuurielus peaaegu samasugused, nagu te ise väitsite mitukümmend aastat tagasi. Meie kirjanikud ja kunstnikud on allasurutud ja sulandumas halli massi, sest ühtegi läbimurret ei tundu hetkel paistvat. Vaadates sellele aastale tagasi võib öelda, et kirjanduse erilisus on meie ühiskonnast kadumas. Järjest raskem on leida lugemist väärt raamatuid ning kergema vastupanu teed minnes tuleb lihsalt pöörduda tagasi aega, mil Eestis ei püütud olla nii tohutult palju suurte "maailmariikide" moodi ning nende mõju oli vähem tunda. Kuhu on kadunud iseseisvus? Kes ütleb meile, et peame olema ilmtingimata teiste täpsed koopiad? Kuhu peaks mahtuma meie sensatsioonilisus, kui kollane ajakirjandus müüb hoolimata kõigest rohkem?

Mõttekoht : Internet vs paberkandjad

Kas oskan nimetada tänapäevaseid kultuuritegelasi?
Martin Aadamsoo
Jaan Tätte
Andrus Kivirähk
Heli Lääts
Rein Rannap
Andrus Vaarik
Hirvo Surva
Mihkel Raud
Tuuli Koch
Marju Lauristin
Veiko Õunpuu
Mart Sander
Toomas Jürgenstein
Urmas Sisask
Arvo Pärt

Ennustan, et 20-ndate kirjandus on eriline nagu iga ajastu ikka on. Kirjutati mässamisest, kõigest keelatust ja ka igast tavalisest päevast.

1.märtsil
Eesti kultuurielu oli kirev. Ei olnud ühtegi autorit, kelle töö kas või natukenegi oleks sarnanenud mõne teise kirjaniku teosega. Väga palju tundus olevat maa- ja linnaelu vastandamist ("Jaanipäev" ning  "Poeet ja idioot").