R. Roht
3-4 väidet, millega nõustun
Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab.
Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus.
On ju omamoodi väga kena esineda publikumile ainult soliidsetes kunstitöödes. Aga kui mõnele kirjanikule meeldib või tarvis on sarnaselt soliidselt ja pühalt Parnassilt mõnikord ka alla tulla ja niisamuti kirjutada üht–teist "inimlikku", siis ei võiks seda kohe pidada kunstiliseks hukkumiseks. Seda enam, kui pääle seda jälle suudetakse Parnassile tagasi minna.
Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja.
Samuti peaks ka arvustajail olema.
Moll
Lund
Väli
preili Erika-avarad vaated, lai silmapiir ja pehme süda
Elga Veber
Max Veber-tahtevõimetu
KAS väikelinlaste eelarvamused ja väärtushinnangud mõjutasid peategelase saatust?
+
väikelinlaste jutud lõpuks võtsid temalt Elga
ta hakkas erakuks, ei olnud nii sotsiaalne kui varem
ta jäi üksikuks
-
ta tegi seda, mida tahtis, sõltumata sellest, mida teised arvasid
ta jäi sinna
Ideaalne elukeskkond. Minu jaoks.
Küla. Tähtsamatesse kohtadesse saamiseks peab kõndima või rattaga sõitma. Minu heaolu ja vaimne stabiilsus sõltub minust endast, mitte mind ümbritsevatest inimestest. Kõik sõtlub minust endast.Muidugi võiks loota, et elektri olemasolu ei kuulu selle alla.
3-4 väidet, millega nõustun
Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab.
Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus.
On ju omamoodi väga kena esineda publikumile ainult soliidsetes kunstitöödes. Aga kui mõnele kirjanikule meeldib või tarvis on sarnaselt soliidselt ja pühalt Parnassilt mõnikord ka alla tulla ja niisamuti kirjutada üht–teist "inimlikku", siis ei võiks seda kohe pidada kunstiliseks hukkumiseks. Seda enam, kui pääle seda jälle suudetakse Parnassile tagasi minna.
Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja.
Samuti peaks ka arvustajail olema.
Moll
Lund
Väli
preili Erika-avarad vaated, lai silmapiir ja pehme süda
Elga Veber
Max Veber-tahtevõimetu
KAS väikelinlaste eelarvamused ja väärtushinnangud mõjutasid peategelase saatust?
+
väikelinlaste jutud lõpuks võtsid temalt Elga
ta hakkas erakuks, ei olnud nii sotsiaalne kui varem
ta jäi üksikuks
-
ta tegi seda, mida tahtis, sõltumata sellest, mida teised arvasid
ta jäi sinna
Ideaalne elukeskkond. Minu jaoks.
Küla. Tähtsamatesse kohtadesse saamiseks peab kõndima või rattaga sõitma. Minu heaolu ja vaimne stabiilsus sõltub minust endast, mitte mind ümbritsevatest inimestest. Kõik sõtlub minust endast.Muidugi võiks loota, et elektri olemasolu ei kuulu selle alla.
