Vali "Jaanipäevast" stseen, mis võiks olla osa sinu poolt lavastatud filmi või näidendi aluseks.
Kirjelda tegevuskohta, rekvisiidid, valgus, värvid (kõik, mis oluline)
Kirjelda tegelasi, kirjelda tegelastüüpi (mis teda iseloomustab)
vali näitlejad
Põhjenda stseeni ideed, mida sellega öelda tahad, miks on see oluline
Saare Peedi kättemaks.
Peaosas Laine Mägi. Argo Aadli, Elisabeth Tamm, Sergo Vares
Koht: Vana naine lamab oma surivoodil. Toas on pime, kardinad on akna ette tõmmatud. Ümberringi on kõik pruun:tublid talupidajad on puust endale ise kõk mööbli meisterdanud. Vahepeal sirutab naine oma käe öökapi poole, et ulatuda seal seisva veeklaasini, kuid poolel teeb väsib tema käsib ära ning surija oigab valust.
Tüüp: Vana, kortsus, kuid elukogenud naine on oma surivoodil. Ta on terve oma elu ainult tööd rabanud teha, pidanud taluma mehe jonnakust ja mõningast lapsikust (ei oska vanemateta elada). Ta on kasvatanud üles oma kolm last, kes käivad linnas koolis. Igasusgune jõuetus on temale häbiks:ise on ta selline kõva töömees, suutmatus isegi normaalse häälega rääkida on tema jaoks vastumeelne.
Vana perenaine avab silmad, akna tagant on kuulda sulaste juttu. Ta on isegi imestunud, et elas veel ühe öö. Pärast peaaegu nädalapikkust "lebotamist" otsustab ta, et tema surm ei ole enam kaugel. Püüdes hõigata akna taga askeldavaid sulaseid tuleb kuuldavale vaid nõrk kähin. Juba meeleheitel naine võtab oma viimse jõu kokku ning lööb käega öökapi peal seisva klaasi poole. Klaas puruneb ning tuppa tormab poeg, kelle tuba on täpselt tema ema kõrval.
"...Ja ühel hommikul, kui ta oma otsa juba õige lähedal tundis, laskis ta poja oma juure kutsuda...."
Kaua kõneles ta oma pojaga nelja silma all, nõrga häälega rääkis ta metsatalust, pulmadest, ämmast ja äiast ning Saare perenaise raskest elust. Teadku poeg kõik ja ärgu oma tulevase naise vastu olgu nii nagu Peet tema vastu oli. Siis kõneles haige veel Lindast ja Leenist - võtku poeg nad oma hoole alla, nad ju noorukesed alles ja rumalad.
Siis laskis haige kutsuda veel mõlemad tütred, vaatas neid kaua oma tuhmi ja kahjatseva pilguga. Ta ei saand nendega suurt kõneldagi, silmad kiskusid niiskeks ja lausus ainult läbi ohete:
"Et te eluilmaski oma ema teed ei läheks!"
Lapsed ei saand sellest aru, vaatasid ainult suurte silmadega üksteisele otsa ja mõtlesid:
"Ema sonib, tal on jälle palavik."
Lõpuks laskis surija ka Peedi kutsuda ega leidnud talle tükil ajal midagi ütelda. Vaatas siis korraks vanamehele otsa, pööras näo seina poole ja lausus:
"Mind pole enam kauaks, saad nüüd ükskord lahti minust."
Rohkem polnud tal mehele ütelda.
See oli hommikupoolikul. Pärast lõunat sündis aga perenaisega ime. Esiti ei uskund ta isegi seda. Valud olid järsku kui peoga võetud, ta tundis enda täiesti tervena. Jõudki oli ta liikmetesse tagasi tulnud.
Jah, nüüd läheb ta uuesti talitama, võtab veepaarid, toob tagumise paja vett täis ja hakkab seda loomadele soendama. Juba oleks aeg ka sea aidapanemise pääle mõtelda. Ja kas mullika jalg peaks juba terve olema, ajas enda mädand roigaste vahele.
Perenaine tõusis sängist, astus sammu toas ukse poole ja kukkus põrandale. Üles ei tõusnud ta säält enam.
Kirjelda tegevuskohta, rekvisiidid, valgus, värvid (kõik, mis oluline)
Kirjelda tegelasi, kirjelda tegelastüüpi (mis teda iseloomustab)
vali näitlejad
Põhjenda stseeni ideed, mida sellega öelda tahad, miks on see oluline
Saare Peedi kättemaks.
Peaosas Laine Mägi. Argo Aadli, Elisabeth Tamm, Sergo Vares
Tüüp: Vana, kortsus, kuid elukogenud naine on oma surivoodil. Ta on terve oma elu ainult tööd rabanud teha, pidanud taluma mehe jonnakust ja mõningast lapsikust (ei oska vanemateta elada). Ta on kasvatanud üles oma kolm last, kes käivad linnas koolis. Igasusgune jõuetus on temale häbiks:ise on ta selline kõva töömees, suutmatus isegi normaalse häälega rääkida on tema jaoks vastumeelne.
Vana perenaine avab silmad, akna tagant on kuulda sulaste juttu. Ta on isegi imestunud, et elas veel ühe öö. Pärast peaaegu nädalapikkust "lebotamist" otsustab ta, et tema surm ei ole enam kaugel. Püüdes hõigata akna taga askeldavaid sulaseid tuleb kuuldavale vaid nõrk kähin. Juba meeleheitel naine võtab oma viimse jõu kokku ning lööb käega öökapi peal seisva klaasi poole. Klaas puruneb ning tuppa tormab poeg, kelle tuba on täpselt tema ema kõrval.
"...Ja ühel hommikul, kui ta oma otsa juba õige lähedal tundis, laskis ta poja oma juure kutsuda...."
Kaua kõneles ta oma pojaga nelja silma all, nõrga häälega rääkis ta metsatalust, pulmadest, ämmast ja äiast ning Saare perenaise raskest elust. Teadku poeg kõik ja ärgu oma tulevase naise vastu olgu nii nagu Peet tema vastu oli. Siis kõneles haige veel Lindast ja Leenist - võtku poeg nad oma hoole alla, nad ju noorukesed alles ja rumalad.
Siis laskis haige kutsuda veel mõlemad tütred, vaatas neid kaua oma tuhmi ja kahjatseva pilguga. Ta ei saand nendega suurt kõneldagi, silmad kiskusid niiskeks ja lausus ainult läbi ohete:
"Et te eluilmaski oma ema teed ei läheks!"
Lapsed ei saand sellest aru, vaatasid ainult suurte silmadega üksteisele otsa ja mõtlesid:
"Ema sonib, tal on jälle palavik."
Lõpuks laskis surija ka Peedi kutsuda ega leidnud talle tükil ajal midagi ütelda. Vaatas siis korraks vanamehele otsa, pööras näo seina poole ja lausus:
"Mind pole enam kauaks, saad nüüd ükskord lahti minust."
Rohkem polnud tal mehele ütelda.
See oli hommikupoolikul. Pärast lõunat sündis aga perenaisega ime. Esiti ei uskund ta isegi seda. Valud olid järsku kui peoga võetud, ta tundis enda täiesti tervena. Jõudki oli ta liikmetesse tagasi tulnud.
Jah, nüüd läheb ta uuesti talitama, võtab veepaarid, toob tagumise paja vett täis ja hakkab seda loomadele soendama. Juba oleks aeg ka sea aidapanemise pääle mõtelda. Ja kas mullika jalg peaks juba terve olema, ajas enda mädand roigaste vahele.
Perenaine tõusis sängist, astus sammu toas ukse poole ja kukkus põrandale. Üles ei tõusnud ta säält enam.
